P, 29.01.2023

ÕIGE VÕI VALE ⟩ Kas hunt on Eestis ohustatud liik?

Täiendatud keskkonnaagentuuri kommentaariga 15.12
Mariliis Kolk
, reporter-toimetaja
Kas hunt on Eestis ohustatud liik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hunt. Pilt on illustreeriv.
Hunt. Pilt on illustreeriv. Foto: KH via www.imago-images.de

22. novembril ilmus Postimehe Lemmiku portaalis keskkonnakaitsja ja MTÜ Eesti Suurkiskjad koordinaatori Eleri Lopi arvamusartikkel, kus autor muu hulgas väidab, et hunt on Eestis ohustatud liik. Selle ja mõne teise väitega ei nõustu aga Rahvuslooma ümarlaud. Kuidas hundi ohustatusega Eestis on, selgitab välja Postimehe faktikontroll.

Postimehe poole pöördus palvega kontrollida Lopi väiteid Rahvuslooma ümarlaud koosseisus Gennadi Skromnov, Marju Kõivupuu, Ell Sellis, Marko Kübarsepp, Jaanus Vaiksoo, Tõnu Traks, Peep Männil ja Helen Arusoo. Rahvuslooma ümarlaud on mitteformaalne vabatahtliku koostöö ühendus, mis enda sõnul esindab erinevaid hundiga seotud huvigruppe, nagu teadlased, hundisõbrad, folkloristid, lambakasvatajad, jahimehed, loodusturismi arendajad, kunstnikud ja ajakirjanikud, kes seisavad hundi hea käekäigu eest ja peavad jahti vajalikuks.

Postimehe faktikontroll jahi vajalikkust ei hinda, vaid keskendub kontrollis faktiväidetele hundi ohustatuse kohta.

Hinnanguid antakse eri tasanditel

Lopp väidab, et Eestis on hunt ohustatud liik, veelgi arusaadavamalt öeldes punases nimekirjas IUCNi kriteeriumite järgi. IUCN ehk Rahvusvaheline Looduskaitse Liit, mille liige on ka Eesti, püüab oma tegevusega tagada elurikkuse säilimise ja loodusvarade tasakaalustatud kasutamise. Ühtlasi annavad nad hinnanguid liikide ohustatuse kohta nn punases nimekirjas, millele viitab Lopp.

Täpsemalt hinnatakse punases nimistus regulaarselt suure osa maailma teadaolevate bioloogiliste liikide (seni ca 147 500 liiki) looduskaitselist seisundit ehk väljasuremisohtu. See tähendab, et nimekirjas olemiseks ei pea liik tingimata olema ohustatud – silma hoitakse peal ka liikidel, kellele otsest ohtu enam ei ole, kuid võib tulevikus tekkida. Takson võib vajada kaitsemeetmeid ka siis, kui ta pole ametlikult liigitatud ohustatuks.

IUCNi viimatise hinnangu kohaselt on hallhundi (Canis lupus) kaitsestaatus kogu maailmas kategoorias «soodsas seisundis», mis on organisatsiooni positiivseim võimalik hinnang ühe liigi levikule. Siiski võib kohalike populatsioonide seisukord maailma eri paigus keskmisest erineda ning seetõttu hinnatakse liikide ohustatust ka riigiti.

Eestis tunnistati hunt 2019. aastal IUCNi klassifikatsiooni järgi «ohualtiks» liigiks varasema «ohulähedase» asemel põhjendusega, et Eesti hundipopulatsioon on naaberalade hundipopulatsioonidega tihedalt seotud ning Eesti pindala on hundi suurt territooriumivajadust arvestades suhteliselt väike. Seega kuulub hunt nende kriteeriumite järgi Eestis ohustatud liikide hulka (IUCNi ohustatud liikide kategooriad on «äärmiselt ohustatud», «eriti ohustatud» ja «ohualdis»).

Praegune määratlus tähendab keskkonnaministeeriumi sõnul, et huntide keskmine arvukus ei tohi langeda alla suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas toodud piiri ehk Eesti hundi arvukus peab olema vähemalt 20 kutsikatega karja.

Kui pöördumises Postimehele väljendas ümarlaud võrdlemisi kategoorilist seisukohta, et Lopi väide hundi ohustatuse kohta Eestis «ei pea paika», tuues põhjendusena IUCNi rahvusvahelise hinnangu ja jättes kõrvale Eesti oma, siis on ühe Rahvuslooma ümarlaua pöördumisele allakirjutanu – keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialisti Peep Männili kommentaar keskkonnaagentuuri esindajana veidi nüansseeritum.

Nimelt ütleb ta, et küsimusele, kas hunt on Eestis ohustatud või mitte, ühest vastust anda pole võimalik, «sest elu ei ole must-valge» ning vastus sõltub tema hinnangul vaatenurgast. «2019. aasta Eesti punase nimestiku hindamise põhjal on hunt Eestis ohustatud ja IUCNi kriteeriumite järgi hinnates see paraku nii ongi. Sellele keskkonnaagentuur vastu vaielda ei saa,» ütleb ta.

Männili hinnangul mängib hundi ohustatuse hindamisel IUCNi kriteeriumite järgi riigi tasandil olulist rolli riigi suurus. «Sõltumata võimalikest igati soodsatest tingimustest ei saa väikeriikides, nagu Eesti, hundi seisund nende kriteeriumite alusel kunagi olema väljaspool ohustatuse taset, kuna hundi suurt territooriumivajadust arvestades neid siia lihtsalt vajalikus hulgas ei mahu,» selgitab ta. Hinnang hundi ohustatusele Eestis oli aastatel 2008–2019 Eestis «ohulähedane», st mitteohustatud.

Suurkiskjate uurimisega tegelevate Tartu Ülikooli teadlaste Maris Hindriksoni, Egle Tammelehe ja Harri Valdmanni hinnang on järgmine: «Kuna meie teada on hundi ohustatuse kategooria [IUCNi metoodika järgi] määranud selleks eraldi loodud Eesti punase nimestiku juhtrühm ning kuna taksoni liigitamiseks kategooriasse «kriitilises seisundis», «väljasuremisohus» või «ohualdis» on hulk kvantitatiivseid kriteeriume, siis ilmselt on olnud hundi ohukategooria alandamiseks läbimõeldud põhjust.»

Keskkonnaministeerium, kes muu hulgas vastutas ka 2019. aastal läbi viidud liikide punase nimistu hindamise eest, kinnitab, et Eesti piirkondliku hinnangu juures on arvestatud ka asjaolu, et Eesti hundi asurkond ei ole isoleeritud, vaid Eesti hundid on osa suuremast ja omavahel ühendatud Balti asurkonnast.

Rootsi huntide arvukus

Samuti on Rahvuslooma ümarlaua hinnangul vale Lopi artiklis esitatud hinnang, et Eesti Jahimeeste Selts levitab oma veebilehel valeinfot, väites et Rootsis on 460 hunti. Kõnealuses artiklis viidatakse omakorda Rootsi televisiooni uudisteportaali SVT Nyheter artiklile, kus väidetakse sama: «Praegu leidub Rootsis 460 hunti».

«Eleri Lopp leiab, et Rootsi huntide arvukuse hinnang 460 on vale, kuna sealt ei ole maha arvestatud suremust. Ta ei arvesta aga seda, et hundid on vahepeal siginud. Kui rääkida praegusest hetkeseisust, siis tuleks suvel lisandunud kutsikad juurde arvestada,» on ümarlaua seisukoht.

Nii rootslased kui Eesti jahimehed toetuvad tõenäoliselt Berni konventsiooni värskeimale hundi ohustatuse hinnangule (mitte «praegusele hetkeseisule»), millele on kõnealuse arvu esitanud Euroopa Suurkiskjate Algatuskogu, mis töötab IUCNi all.

Aruande leheküljelt 7 tõesti nähtub, et hinnanguliselt jääb huntide arv Rootsis vahemikku 364–598 isendit ning selle keskmine on 460. Nii rootslastel, Eesti jahimeestel, Rahvuslooma ümarlaual kui Eleri Lopil on mainimata jäänud nüanss, et arv «460» ei ole täpse loendamise tulemus, vaid hinnanguline keskmine ning tegelik arv võib olla sellest nii suurem kui väiksem.

«Seda, et surnud hunte pole maha arvestatud, on raportis mitmes kohas mainitud. Hoolimata sellest on ametlikud andmed nii laiade veapiiridega (CI 364–598), et Eleri Lopi välja pakutud arv Rootsi hundipopulatsiooni suuruseks (n=400) jääb sinna sisse,» selgitavad Tartu Ülikooli teadlased Hindrikson, Tammeleht ja Valdmann.

Seega ei levita otsest valeinfot siinkohal ei jahimehed ega looduskaitsjad, kuid mõlema huvigrupi hinnang vajab lisaselgitust, et tegu on laiade veapiiridega hinnanguga, mitte absoluutse tõega.

Seiremetoodika tekitab vaidlusi

Männili sõnul võib ohustatust vaadata kaheti, sõltuvalt ruumilisest skaalast. «Kui vaadata Eesti hundi asurkonda ümbritsevast eraldiseisvana, on hunt meil IUCNi punase nimestiku hindamise järgi ohustatud liik. Kui aga vaadata Eesti hundi asurkonda osana Balti populatsioonist, siis on hunt meil ohuväline soodsas seisundis olev liik. Hundi ohustatusest rääkides tuleks rääkida mõlemast, kuna neist vaid üht välja tuues on tegemist pooliku tõega ehk siis avalikkuse osalise eksitamisega,» ütleb keskkonnaagentuuri spetsialist.

IUCNi kodulehel ja Berni konventsiooni aruandes on välja toodud, et «suur osa [Balti] asurkonnast (1040 hunti) on Ida-Poolas täielikult kaitstud. Mõnes Balti riigis aga kütitakse osa alampopulatsioonist intensiivselt kõrgete küttimiskvootidega (40–50 protsenti) ja nende pikaajalise püsimise tagamiseks võib vaja minna kaitsemeetmeid.» Männili sõnul peetakse siin «Balti riikide» all silmas Lätit. 

Berni konventsioonile esitatud viimatiste arvude järgi leidub Lätis hunte ruutkilomeetri kohta 0,0108, Eestis 0,0058 ning Leedus 0,0077. Sõltuvalt aastast on kütitud huntide osakaal kõigist huntidest Eestis varieerunud hinnanguliselt 25 kuni 50 protsendi vahel. Lätis on hundi populatsiooni hinnang võrdlemisi laia veapiiriga (4001000) ning tänavu- ja möödunudaastane küttimiskvoot, milleks on 280 looma, võib jääda umbes 28–70 protsendi vahele. Leedu kvoodid on viimastel aastatel jäänud hinnanguliselt 25–56 protsendi juurde hinnangulisest miinimumpopulatsioonist. Seega paistab protsentuaalne küttimissurve kolmes Balti riigis võrdlemisi sarnane.

Kuid nüansse jagub veelgi. Ministeerium juhib tähelepanu, et lisaks punase nimestiku staatusele, mida hinnatakse Eestis reeglina 10-aastase sammuga, hinnatakse hundi kui Loodusdirektiivi lisa V liigi staatust ja raporteritakse seda Euroopa Liidule iga kuue aasta tagant. «Selleks kasutatavad mõõdikud ja metoodika erineb IUCN Punase nimestiku metoodikast ning viimase 2013–2018 aasta aruande järgi on hundi seisund Eestis soodne,» selgitab ministeerium.

Soodsa seisundi säilimise olulisteks tingimusteks on ministeeriumi hinnangul lõunasuunaliste rändetakistuste puudumine ning et «Eesti hundi arvukus on vastavalt suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavale vähemalt 20 kutsikaga kari». «Ükskõik millise eelpoolmainitud tingimuse muutudes halvemaks, muutub hundi looduskaitseline seisund tõenäoliselt ebasoodsaks. Seega peame huntide praegust keskmist arvukust hoidma,» on ministeeriumi seisukoht.

Tartu Ülikooli teadlased Hindrikson, Tammeleht ja Valdmann osutavad aga kitsaskohtadele Eesti praeguses seiremetoodikas, mis ei luba põhjapanevaid järeldusi hundi seisukorra kohta teha. Nende sõnul põhineb suurkiskjate seire Eestis praegu peamiselt juhuvaatlustel ning küttimis- ja ruutloenduse andmetel, jahimeeste hinnangul liikide arvukusest ning ka mõne raadiokaelustatud isendi liikumisel, puudub aga paljudes riikides juba tavapäraseks saanud geneetiliste markerite kasutamine, mis võimaldab saada infot populatsiooni elujõulisuse kohta.

«Kuigi vaatlused (sh pesakondade vaatlused) võiks anda üsna mõistlike veapiiridega arvukuse hinnangu, siis meil see paraku nii pole: juhuvaatluste puhul pole võimalik teha vajalikku vaatlemisperioodi ja vaatlejate hulka arvesse võtvat korrektsiooni, mistap ei ole võimalik kindlaks teha, kas vaatluste hulga muutus ei tulene hoopis vaatlejate arvu või vaatluspäevade arvu muutusest,» selgitavad teadlased. Nende hinnangul ei ole meie teadmised Eestis hundi asurkonna juurdekasvust ja suremusnäitjatest piisavad, kusjuures «puudub nii andmete kogumise süsteemsus kui ka objektiivsus ning kontrollitavust võimaldav andmeanalüüs». Lisaks juhivad nad tähelepanu, et hiljutist uuringut, kus oleks vaadeldud Eesti hundipopulatsiooni seotust näiteks Venemaaga, tehtud ei ole.

Keskkonnaagentuur ise peab praegust seiremetoodikat asjakohaseks. Näiteks ei ole sealsete spetsialistide sõnul vajalik teha vaatlemisperioodi ja vaatlejate hulka arvesse võtvat korrektsiooni, sest vaatluste arvust hundi arvukust ei tuletata. «Vaatlusandmete kogumise keskseks eesmärgiks on erinevate territoriaalsete hundikarjade (hundikutsikatega karjade) arvu, karja suuruse ja ruumilise paiknemise väljaselgitamine. Teatavasti kaitsevad hundikarjad väga kiivalt oma kodupiirkonda teiste hundikarjade eest, mistõttu erinevate karjade kodupiirkonnad praktiliselt ei kattu.» Samuti täpsustavad nad, et seiremetoodika põhineb juhuvaatlustel ja suunatud seirel ning lisaks jahimeestelt saadud infole kogub agentuur loodusest infot pea aastaringselt ka ise. «Küttimisandmete puhul on aga eeskätt oluline iga konkreetse kütitud isendi kohta kogutav info. Ruutloenduse andmed hundi arvukuse hindamisel olulist tähtsust ei oma.»

Mis puutub geneetilise materjali põhisesse seiresse, siis seda on agentuur katseprohektina 2018. ja 2019. aastal katsetanud, kuid saadud tulemused ei andnud agentuuri hinnangul piisavat kindlust taolise metoodika kasutusele võtmiseks Eestis. Kuivõrd kõigilt Eestis kütitud suurkiskjatelt tuleb jahimeestel koguda DNA proov, rõhutab keskkonnaagentuur, et need andmed on erinevate (sh tagasiulatuvate) uuringute tegemiseks kättesaadavad.

Järeldus: pigem õige

 

Hunt on Eestis Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) punase nimestiku järgi ohustatud seisundis. Eleri Lopp oma väites ka IUCNi kriteeriumitele viitab ning Postimehe hinnangul valeinfot ei levita.

Ekspertide hinnangul saab siiski hundi ohustatust mitmeti vaadata, ning kui võtta Eesti hunte osana Balti asurkonnast, siis on tervikuna tegemist soodsas seisundis populatsiooniga. Eesti seisundi hindamisel on keskkonnaministeeriumi sõnul arvesse võetud asjaolu, et tegemist on osaga Balti populatsioonist.

Kaheldavatest väidetest andke Postimehele teada aadressil faktikontroll@postimees.ee. 

Märksõnad
Tagasi üles