N, 1.12.2022
Faktikontroll

ÕIGE VÕI VALE ⟩ Kas vanad metsad on olulised süsiniku sidujad nagu väidavad looduskaitsjad?

Kas vanad metsad on olulised süsiniku sidujad nagu väidavad looduskaitsjad?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Mets Lõuna-Eestis. Pilt on illustreeriv.
Mets Lõuna-Eestis. Pilt on illustreeriv. Foto: Arvo Meeks

11. oktoobril Postimehe arvamuskülgedel ilmunud artiklis «Kellele on vaja looduskaitsealasid?» kirjutas Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert Liis Kuresoo, et «vanad metsad ei muutu süsiniku emiteerijaks, nagu vahel püütakse ekslikku muljet jätta, vaid on oluline süsiniku siduja». Kuna teadlaste ja metsandusekspertide sõnavõtud selles vallas tihtilugu erinevad, tekitas see küsimusi ka Postimehe lugejates. Faktikontroll selgitab välja, kuidas asjad tegelikult on.

Kuresoo kirjeldab oma artiklis kliimamuutuste problemaatikat ning selle seoseid ökosüsteemidega ja arutleb selle üle, kui palju oleks vaja kaitsta loodust, et see oleks tõhus ja eesmärgipärane. Muuhulgas väidab ta, et vanad metsad süsiniku emiteerijaks ei muutu, vaid on hoopis olulised süsiniku sidujad.

Kuresoo selgitab, et tema väide põhineb teadusuuringutel, muuhulgas 2008. aastal teadusajakirjas Nature avaldatud analüüsi, mille raames vaadati läbi 500 uurimust ning jõuti järeldusele, et vanad metsad on valdavalt süsinikku siduvad ökosüsteemid ning 200 aasta vanused metsad seovad keskmiselt 2,4 tonni süsinikku hektari kohta aastas. Ka Eestis on mõõdetud 200-aastase männiku süsiniku sidumise võimet ning järeldatud, et see on 2,3 tonni hektari kohta aastas.

Nature’i artikkel sai küll 2021. aastal täiendava kommentaari, mille autorid toovad välja, et 2008. aasta artiklis on vanade metsade süsiniku sidumise võimet üle hinnatud – tegelikult on see 1,6 tonni hektari kohta aastas. «2021. aasta artikkel ei väida, et vanad metsad süsiniku ei seo, vaid väidab, et need seovad seda varem arvatust kolmandiku võrra vähem. Seega jäävad vanad metsad oluliseks süsiniku sidujaks ning midagi otseselt ümber lükatud ei ole,» selgitas Kuresoo Postimehe faktikontrollile.

Metsade süsiniku sidumise võime hindamisega tegelev Eesti krüptovaluuta platvormi Single.Earth teadlane Igor Miilvee selgitab, et üksiku puu puhul on süsiniku sidumise potentsiaal suurim selle puu kasvukõvera esimeses pooles. Tema sõnul on selge, et surnud puu enam süsinikku ei seo, kuid üksikute puude ja puupõldude asemel on selles kontekstis olulisemad elurikkad metsad, kui ökosüsteemid ja ökosüsteemiteenuste tagajad.

Miilvee ütleb, et metsaökosüsteemi puhul saab harva tõmmata lineaarse seose puistu vanuse, süsteemi süsiniku sidumise ja talletamise võime vahel. «Seda mõjutavad üldistatult lisaks puistu ja süsteemi enda vanusele paljud teised tegurid,» ütleb Miilvee. Näitena toob ta ressursside kättesaadavuse, konkurentsi ning häiringute iseloomu ja ulatuse.

Miilvee sõnul on puude ja metsade süsiniku sidumise võime oluline mõjutaja häiringute ajalugu, kuid «metsaökosüsteemis kaldub võrrand süsiniku kao poolele eelkõige liiga suure häiringu tagajärjel, mis võib viia ka pöördumatu kaoni».

Põllumajandusuuringute keskuse mullaseire ja uuringute büroo juhataja Priit Benu rõhutab lisaks, et puud on vaid üks osa metsast – vana metsa süsiniku sidumise võime puhul ei saa kõrvale jätta ka mulla rolli. Muld mängib olulist rolli ka süsiniku talletamisel, nagu on rääkinud Texase ülikooli metsaökoloogia professor Asko Noormets Postimehele antud intervjuus. 

«Puudes ja mullas sisalduv süsinik on potentsiaalselt pikema elueaga varu kui puidutoodetesse talletatud süsinik. Isegi kui vana mets kasvab aeglasemalt, sisaldab see nii maa peal kui ka all suurel hulgal süsinikku. Kui vana mets noore kiiresti kasvava metsaga asendada, siis süsiniku sidumine mulda väheneb,» kirjeldas Noormets.

Samuti selgitas Noormets Kaur Maranile antud intervjuus, et tegelikult ei teagi me täpselt, kuidas tüüpiline vana mets käitub, sest meil lihtsalt ei ole piisavalt selliseid metsi säilinud. «Arusaam, et vanade metsade süsinikubilanss läheb nulli, tuleb 1950–1960ndate teoreetilistest mudelitest, mil puudusid detailsed andmed metsade süsinikubilansi kohta. Viimase paari aastakümne jooksul on mõõdetud nii selliseid metsi, mis toetavad eelmainitud vaadet kui ka selliseid, mis on sellega vastuolus,» rääkis Noormets Postimehele. Tema hinnangul määratakse raietsükli pikkused vastavalt majanduslikele kaalutlustele, mitte liikide ökoloogiale või süsiniku sidumise võimele.

Järeldus: ei saa hinnata

 

Usaldusväärse ja universaalse järelduse tegemiseks ei ole piisavalt andmeid. Metsad seovad vananedes endiselt süsinikku, kuid kui palju täpselt, ei osata veel väga hästi hinnata. Suuresti sõltub see muuhulgas ka sellest, kas ja millises ulatuses on metsas toimunud häringuid. Lisaks (vanade) puude endi süsiniku sidumise võimele on metsades kliima seisukohalt oluline ka mulda seotud süsinik. Vanade metsade olulisus süsiniku sidujana on aga hinnanguline ning sõltub kontekstist.

Kaheldavatest väidetest andke Postimehele teada aadressil faktikontroll@postimees.ee.

Märksõnad
Tagasi üles