ÕIGE VÕI VALE ⟩ Kas keskajal suri inkvisitsiooni tuleriidal 150 000 inimest nagu väidab Liina Kersna?

Riigikogu liige Liina Kersna Foto: Eero Vabamägi

Endine haridus- ja teadusminister Liina Kersna võrdles 3. augustil Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Mõtteid tuleriidalt» oma saatust kiirtestihanke ümber toimunud sekeldustega seoses inkvisitsioonikohtu ette sattumisega. Artikli juhatas ta sisse sõnadega «Ajaloolased on hinnanud, et keskajal lõpetas inkvisitsiooni tuleriidal oma maise teekonna umbes 150 000 inimest. Enamasti need, kes oma käitumises teistest eristusid.». Ajaloomaailmas rohkem kodus olevad inimesed on hinnang hukkunute arvule aga kihevile ajanud. Postimehe faktikontroll uurib, kuidas asi tegelikult oli.

Kersna ise Postimehe kommentaaritaotlusele oma väite allika kohta kolme päeva jooksul ei vastanud, kuid tõenäoliselt on tema info pärit eestikeelse Vikipeedia inkvisitsiooni teemalisest artiklist, kus on kirjas järgmine lause: «Inkvisitsioon rajati 1232 ning see kestis umbes 4 sajandit, mille jooksul hukati umbes 150 000 inimest (neist Hispaanias 3000–5000).». Väite kõrval on ka märge, et see vajab kontrollimist, samuti puudub seal viide allikale.

Esimene ebatäpsus ilmneb juba ajaarvestuses. Tavaliselt peetakse keskajaks 5.–15. sajandit ning juba Vikipeedias seisva kontrollimata väite järgi 13. sajandil alanud inkvisitsioon täies mahus sinna sisse ei paigutuks. Tallinna Ülikooli keskaja keskuse juhataja Villu Kadakas osutab, et tõesti pannakse tihti ekslikult kõik põletatud nõiad ja teised inkvisitsiooni ohvrid ebaõiglaselt keskaja ohvriteks, kuigi varase uusaja arvud olid kindlasti märksa suuremad. Sama kinnitavad ka Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart ning ajaloo ja arheoloogia instituudi külalislektor Kerli Kraus.

Tegelikult võeti inkvisitsiooniprotsess kasutusele juba varem, samuti kestis see kauem, kui Vikipeedias osutatakse. «12.–13. sajandil kõigepealt katoliku kirikus ja hiljem ka ilmalikus kohtumõistmises kasutusele võetud inkvisitsiooniprotsess oli Euroopa ühiskonnas oluline samm õiglase kohtu suunas. Selle olemus seisnes kohtuniku poolt läbi viidud juurdluses (ladina keeli inquisitio – juurdlus, küsitlemine) eesmärgiga välja selgitada tehiolud,» selgitavad Kraus ja Selart.

Tartu Ülikooli teadlased peavad küll tõdema, et allikate puudus ei luba pädevaid hinnanguid keskajal (13.–15. sajand) inkvisitsioonikohtute korraldusel hukatute koguarvu kohta anda, kuid nad on kindlad, et see jäi 150 000st kaugele maha. «Fantastiliselt üle paisutatud on ka sageli populaarses meedias toodud arvud varauusaegse (16.–18. sajand) inkvisitsiooni surmaohvrite kohta,» ütlevad nad.

Lisaks selgitavad Kraus ja Selart, et inkvisitsiooniprotsessi hakati 13. sajandist rakendama ka ketserite tegude uurimisel, mis on just see kontekst, kus seda mõistet tavakeeles kõige sagedamini kasutatakse. «Paraku on uusaegne antiklerikaalne ja katoliiklusevastane poleemika loonud keskaegsest inkvisitsioonist hirmupildi, mis on väga kaugel ajaloolistest tõsiasjadest. Tähtis on teada, et inkvisitsioonikohtud määrasid surmanuhtluse vaid väga erakordsetel juhtudel,» rõhutavad teadlased. Valehinnangul põhinev võrdlus pöörab Krausi ja Selarti hinnangul ka kogu artikli mõtte pea peale.

Järeldus: vale

 

Kuigi andmete puudumise tõttu täpseid arve öelda ei ole võimalik, lõpetas ajaloolaste hinnangul keskajal inkvisitsioonikohtu tuleriidal oma maise teekonna kindlasti vähem kui 150 000 inimest. Inkvisitsioon määras surmanuhtluse väga harva.

Kaheldavatest väidetest andke Postimehele teada aadressil [e-mail].