Kersna ise Postimehe kommentaaritaotlusele oma väite allika kohta kolme päeva jooksul ei vastanud, kuid tõenäoliselt on tema info pärit eestikeelse Vikipeedia inkvisitsiooni teemalisest artiklist, kus on kirjas järgmine lause: «Inkvisitsioon rajati 1232 ning see kestis umbes 4 sajandit, mille jooksul hukati umbes 150 000 inimest (neist Hispaanias 3000–5000).». Väite kõrval on ka märge, et see vajab kontrollimist, samuti puudub seal viide allikale.
Esimene ebatäpsus ilmneb juba ajaarvestuses. Tavaliselt peetakse keskajaks 5.–15. sajandit ning juba Vikipeedias seisva kontrollimata väite järgi 13. sajandil alanud inkvisitsioon täies mahus sinna sisse ei paigutuks. Tallinna Ülikooli keskaja keskuse juhataja Villu Kadakas osutab, et tõesti pannakse tihti ekslikult kõik põletatud nõiad ja teised inkvisitsiooni ohvrid ebaõiglaselt keskaja ohvriteks, kuigi varase uusaja arvud olid kindlasti märksa suuremad. Sama kinnitavad ka Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart ning ajaloo ja arheoloogia instituudi külalislektor Kerli Kraus.
Tegelikult võeti inkvisitsiooniprotsess kasutusele juba varem, samuti kestis see kauem, kui Vikipeedias osutatakse. «12.–13. sajandil kõigepealt katoliku kirikus ja hiljem ka ilmalikus kohtumõistmises kasutusele võetud inkvisitsiooniprotsess oli Euroopa ühiskonnas oluline samm õiglase kohtu suunas. Selle olemus seisnes kohtuniku poolt läbi viidud juurdluses (ladina keeli inquisitio – juurdlus, küsitlemine) eesmärgiga välja selgitada tehiolud,» selgitavad Kraus ja Selart.
Tartu Ülikooli teadlased peavad küll tõdema, et allikate puudus ei luba pädevaid hinnanguid keskajal (13.–15. sajand) inkvisitsioonikohtute korraldusel hukatute koguarvu kohta anda, kuid nad on kindlad, et see jäi 150 000st kaugele maha. «Fantastiliselt üle paisutatud on ka sageli populaarses meedias toodud arvud varauusaegse (16.–18. sajand) inkvisitsiooni surmaohvrite kohta,» ütlevad nad.