Üheks LULUCFi osaks on metsade raadamist ning degradeerumist käsitlev määrus, mis kohaldub teatud kaupadele nagu elusveised ja veiseliha, soja, palmiõli, kohv, kakao, puit., Selleks, et niisuguseid kaupu ELis turule viia ja eksportida, on vaja tõestada, et nende tootmise ja kasvatamisega ei ole kaasnenud metsade raadamist ega degradeerumist.
KKMi looduskaitse osakonna nõunik Herdis Fridolin selgitas Postimehele, et mitmed võsastunud pärandniidud on tänaseks Eestis metsamaaks nimetatud ning nende taastamine eeldab paratamatult raietöid: «seega võib pärandniitude taastamisel tõepoolest tekkida ka arvestatavas koguses puitu, mida oleks mõttekas ka turustada.» Seda aga ELi määruse järgi teha ei saaks.
Ta lisas, et määrus puudutab ka hiljem pärandniitudega seotud kaupu: «pärandniitude taastamise ja hooldamise puhul on samuti oluline, et säiliks võimalus legaalselt müüa niitudel karjatatud veiseid, lambaid ja nende liha.» See võimalus motiveerib põllumehi meie looduse kõige liigirikkamaid koosluseid hooldama.
KKM kindel seisukoht kohtumisele minnes oli, et Eesti saab algatusega nõustuda vaid juhul, kui riigile tagatakse võimalus metsamaaks nimetatud võsastunud pärandniitudel saadavat puitu ja muud kaupa ELis edasi müüa.
Kui keskkonnaministri ametikohustusi täitnud Urmas Kruuse kohtumiselt naasis, selgus, et Eesti ei saavutanud läbirääkimistel kõiki soovitud eesmärke. Tänu teksti sisse viidud muudatustele oli Eesti siiski nõus raadamise ning degradeerumise määrusele alla kirjutama.
Kuid kas pärandkoosluste ökoloogiline taastamine on Euroopa Liidu silmis endiselt sama mis raadamine?
