ÕIGE VÕI VALE ⟩ Kas raiemahu alandamine toob kaasa metsade süsiniku sidumise võime vähenemise?

Metsaraie. Pilt on illustreeriv. Foto: Marianne Loorents

Endine keskkonnaminister ja praegune riigikogu liige Erki Savisaar kirjutas 20. mail Facebookis, et ütles Euroopa Komisjoni asepresidendile Frans Timmermansile rohepoliitika juhtkomitee lõunases ümarlauas vastuseks Timmermansi kriitikale Eesti metsanduspoliitika kohta järgnevat: «Raiemahu alandamine toob kaasa puittoodete kategoorias seotud süsiniku vähenemise ja vähendab pikas plaanis metsade süsiniku sidumise võimet ning muudab nad ekstreemsetele ilmastikuoludele vastuvõtlikumaks. Eesti metsade süsiniku sidumise võime vähenemine ei ole kuidagi abiks kliimamuutustega võitlemisel.» Postimehe faktikontroll võttis selle väite vaatluse alla.

Kuna tegu on ääretult nüansirohke teemakäsitlusega, tuleb kõigepealt selgeks teha, millisest ajaraamistikust jutt käib. Keskkonnaministeerium kinnitab, et endine keskkonnaminister pidas oma sõnavõtus «pika plaani» all silmas perioodi aastast 2050 ja hiljem, tuginedes teadmisele, et vananedes muutuvad puistud häiringutele vastuvõtlikumaks ning puude vananedes nende kasv metsas aeglustub.

Mida see õigupoolest tähendab? «Pikas perspektiivis saab ebamõistlikku raiemahtu ja sealhulgas teatud juhtudel ka raiemahu vähendamist vaadelda süsiniku sidumise võimekuse vähendajana seetõttu, et metsa tagavara ei saa lõputult suureneda. Lihtsamalt öeldes «reservuaar» n-ö täitub,» selgitavad keskkonnaagentuuri metsaosakonna metsandusstatistika juhtivspetsialistid Madis Raudsaar ja Mati Valgepea.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika kaasprofessor Aveliina Helm toob välja, et sellel «reservuaaril» on veel palju ruumi täituda. «Eesti raiestsenaariumite uuringud näitavad selgelt, et metsaraie vähenemisel suureneb lähimatel aastakümnetel märkimisväärselt nii metsade süsiniku sidumise võime kui ka pikaajaliselt metsadesse seotud süsinikuvaru. Just metsade süsinikuvaru ongi väga oluline näitaja – mida rohkem süsinikku on seotud turvaliselt ökosüsteemidesse, seda suurem on kliimavõit,» ütleb ta.

Helm selgitab, et Savisaare lause on hoolikalt konstrueeritud, et mitte olla väär – jutt käib puittoodetesse seotud süsinikust ning hüpoteetilistest tulevikustsenaariumitest 70 aasta pärast – kuid püüab siiski tervikuna jätta mulje, justkui raiemahu vähendamine ohustaks kliimaeesmärke. «Seda see kindlasti ei tee. Metsaraie intensiivsuse kahandamine 3 miljoni tihumeetri võrra aitaks keskkonnaagentuuri uuringu järgi aastaks 2050 suurendada kogu Eesti maakasutussektorisse seotud süsinikuvaru 88 miljoni tonni CO₂ekv võrra ning võimaldaks igal aastal vähendada Eesti heitkoguseid peaaegu 3 miljoni tonni CO₂ekv võrra. Tuletan meelde, et tänane metsaraie intensiivsus on nii suur, et ka meie metsamaa on muutunud kliimamuutusesse panustajaks,» selgitab Helm.

Üks uuringu autoritest, Mati Valgepea, märgib, et 5 miljoni m³ uuendusraie stsenaarium (vt uuring lk 32) seoks perioodil 2020–2040 enim süsihappegaasi, sellele järgneval perioodil – 2040–2060 – oleks CO₂ sidumine tema sõnul võrreldav küpsusraie ja arvestuslangi stsenaariumiga. «Sajandi viimasel 40 aastal väheneks CO₂ sidumine oluliselt ning läheneks nullile. Kuna suur osa raieküpset metsa jääb kasutamata, on stsenaariumi probleemkohaks puidukvaliteedi langus ja metsa tervisliku seisundi halvenemine majandusmetsas,» lisab ta. Ta juhib tähelepanu, et uuringus käsitleti ka erinevate raiestsenaariumite sotsiaalmajanduslikku mõju, mis tema hinnangul on laiemas diskussioonis oluline vaatekoht.

Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo lisab, et teisisõnu võiks Savisaare mõtet väljendada ka nii: «Kui praegu oma eesmärgid täidame, siis järgmisi täita on raskem.» Siiski pöörab Kuresoo tähelepanu, et praegu ei ole sektoripõhiseid eesmärke hilisemaks kui aastaks 2030 Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud. «Olen nõus, et küpsusraie – st raiuda kõik puud, mis on küpsuse kriteeriumid vanuse ja diameetri järgi saavutanud – praktiseerimine on võimalik. Kui seda teha, siis järgmisel kümnendil tõesti meie sidumise näitajad paranevad, aga selle miinuspool on, et käesolevast kümnendist tekitame siiski pööraselt suuri heitkoguseid,» ütleb Kuresoo.

Puittooted asendavad taastumatuid loodusvarasid

Raudsaare ja Valgepea hinnangul on keskendumine pelgalt metsamaa biomassi süsiniku sidumise maksimeerimisele lühikesel perioodil (20 aastat) liialt ühekülgne lähenemine komplekssele probleemile.

«Puidust kui taastuvast loodusvarast saadud materjali on võimalik kasutada suure süsinikujalajäljega materjalide, näiteks betooni ja metalli, ning kütuste asemel, mille tagajärjel lisandub ringesse vähem täiendavat süsinikku,» ütlevad nad. Nende hinnangul on kliimaeesmärkide saavutamisel oluline tõsta metsa biomassi ja puittoodetesse seotud süsiniku koguhulka ning samal ajal arvestada ka asendusefektiga. «Asendusefekt võimendub astmetena, süsinikku saab puitu taas siduda ning sama süsinikukogus jääb ringlema, st puidukasutuse «võit» võimendub ajas.»

Kuresoo on osaliselt nõus. «Kui vähem raiudes vähem puittooteid valmistada, siis saab sellesse kategooriasse tõesti vähem ootusi ja lootusi panustada. Aga kui on valik, kas hoida süsinik maastikul või tuua see maastikult toodetesse, siis ikkagi on maastikul hoidmine alati tulusam strateegia. Selge on ju see, et kõike ei saa toodetesse tuua ja selgelt on seal kaod,» ütleb Kuresoo.

Kuresoo sõnul tuleb ka arvesse võtta, et puittooted ei ole inimkasutuses igavesed. «Ka nendega kaasneb heide ja kliimakasu saab hoida ainult siis, kui tootmist pidevalt kasvatada. Kui ühel hetkel teha palju mööblit ja teha seda kogu aeg ühepalju, siis see nullib kasu ära. Sama palju kui toodetakse uusi toole ja laudu, siis teisest otsast ka laguneb ja saab taas süsihappegaasiks. See on küll pikk perspektiiv, aga lõpuks nii läheb. Arvestatakse, et 35 aastat pärast tootmist on pool lagunenud, paberitoodetel on see aeg 6 kuud, energiapuidul on see arv null,» ütleb Kuresoo.

Kliimamuutuste leevendamine on pakiline küsimus

Kuresoo võrdleb kliimamuutuste leevendamist maratoni jooksmisega. «Kui kujutame kliimamuutuste pidurdamise eesmärke ette nagu pikamaajooksu, siis sidumise näit on sisuliselt meie jooksukiirus. Raiemahu tõstmine jooksu konteksti asetatult tähendaks praegu seda, et hakkame stardist minema vales suunas, tagasi. See oleks, nagu öelda, et kümne aasta pärast meie jooksukiirus kasvab, aga tegelikult ei ole me isegi stardis,» selgitab Kuresoo.

Ta rõhutab ka, et reaalne kliimakasu väljendub kumulatiivselt, see tähendab, et sidumist liidetakse kogu aeg üksteise otsa. «Me saame raiete vähendamisel tõesti öelda, et kiirus mõnevõrra väheneb, aga lõpuks me ikkagi võidame, sest kokkuvõttes jookseme sihikindlalt õiges suunas ja selle pinnalt väita, nagu meil tekiksid mingid probleemid, on sulaselge eksitamine.»

Sama meelt on ka Helm. «Järgnevate kümnendite jooksul, mil kliimamuutuste leevendamine on väga pakiline, aitab just väiksem raiemaht püsivalt siduda metsamaasse ja kogu maakasutussektorisse täiendavalt juurde kümneid miljoneid tonne süsinikku. See on kliimamuutuste leevendamisel võtmetähtsusega,» selgitab ta. Lisaks toob ta välja, et see, mis juhtub meie maakasutuses pärast aastat 2050, on sisuliselt võimatu ennustada, küll aga on mingil määral ennustatavad järgmised 30 aastat. «Eesti metsamaa süsinikuvaru suurenemine on võtmetähtsusega, et kogu Eesti maakasutussektor (LULUCF) oleks kliimamuutuste leevendaja,» ütleb Helm.

Kuresool on varuks veel üks analoog. «Ka iivet võiks võrrelda süsiniku sidumisega. Kui sinu ainus eesmärk on tõsta iivet sisule mõtlemata, siis võiks ka öelda, et hea poliitika oleks lühiajaliselt suremust kasvatada, sest siis surevad ära kõik, kes lähiaastatel niikuinii suremas on, ning seejärel öelda, et mõnel aastal oli meil iive küll väga negatiivne, aga selle hilisem hind on, et iive on jälle kõvasti positiivsem,» toob Kuresoo näite. Ta selgitab, et metsanduse kontekstis seda sisuliselt tehaksegi, väidetakse, et kuna tulevikus on vaja süsinikku kiirelt siduda, tuleb praegu kiirelt ohverdusi teha. «See on samasugune loogika,» ütleb ta.

«Kliimamuutustega aitab ikkagi võidelda olukord, kus atmosfääris on kasvuhoonegaase võimalikult vähe ja sellega aitab poliitika, millega me need sealt kõige kiiremini ära toome. Süsiniku sidumine metsades selgelt seda teeb,» sõnab Kuresoo.

Järeldus: Pigem vale

 

Raiemahu vähendamine meile praegu üliolulises ajaraamis metsade süsiniku sidumise võimet ei vähenda ega kliimaeesmärke ohusta. Vastupidi – metsaraie vähendamine aitab järgnevatel aastakümnetel siduda praegusega võrreldes oluliselt rohkem süsinikku metsamaasse ja maastikku, kus ta muutub ökosüsteemides, mullas, biomassis turvaliselt ladestatud süsinikuks ehk süsinikuvaruks. Õige on Savisaare väites see, et kui metsade süsiniku sidumise võime väheneb, siis jääb rohkem kasvuhoonegaase atmosfääri ning see toetab kliimamuutusi. Puidust valmistatud pikaajalised tooted – majad, mööbel jms – on vaieldamatult süsinikku salvestav tegevus, kuid suur osa puidukasutusest on süsiniku sidumise mõttes väga lühikese elueaga.

Kaheldavatest väidetest andke Postimehele teada aadressil: [e-mail]