Koroonaviiruse tagajärjel sureb USAs mustanahalisi rohkem kui valgeid

Zulu paraadi pealtvaatajad Mardi Gras pidustustel New Orleansis, Louisianas, kus mustanahalised moodustavad kolmandiku elanikkonnast, ent 70 protsenti koroonaviirusesse surnutest. Rahvarohke Mardi Gras toimus veebruaris vaatamata sellele, et samal ajal tegeles Louisiana juba viiruse levikuks valmistumisega. Tagantjärgi peetakse festivali toimumisele rohelise tule andmist puhangut üksjagu soodustanud teguriks. Foto: EMILY KASK/AFP

Libauudisest tõuke saanud koroonaviiruse «rassiküsimus» taandub reaalses maailmas suuresti sotsiaalsetele, ent mingil määral ka geneetilistele teguritele, kirjutab faktikontrolli toimetaja Elisabeth Niido.

Sotsiaalmeedias ringles mõni aeg tagasi Zimbabwe uudisteportaalist alguse saanud libauudis, mille kohaselt muutvat «Aafrika nahk» mustanahalised koroonaviiruse suhtes immuunseks. Järeldus olla tehtud Hiina arsti poolt, kes mustanahalist patsienti ravides viimase söakust ja vastupidavust selliselt põhjendas. Kuuldusi kannustab tõenäoliselt ka tõsiasi, et Aafrika mandril on võrdlemisi madal nakatunute arv: Worldometersi andmetel on see artikli avaldamise seisuga endiselt alla 25 tuhande. Väiksema rahvaarvuga Euroopas on samal ajal juba üle miljoni haigusjuhu.

Reutersi päringule seoses libauudisega vastas WHO resoluutselt: väide viiruse erinevast käitumisest seoses rassiga on alusetu. Erinevate maailmajagude ja kogukondade erinevused Covid-19 põhjustatud kannatustes sisaldavad siiski tähelepanu väärivaid õppetunde.

Washington Post: USA mustanahaliste koroonasuremus on ebaproportsionaalne

Kuigi koroonaviirus nahavärvi ei tunne, võib viimaste uuringute kohaselt siiski täheldada teatavaid erisusi viiruse levikus erinevates maailmajagudes või teatud inimgruppides. Washington Posti analüüsi andmetel on USA mustanahaliste enamusega maakondades nakatumine pea kolm-, ning suremus lausa kuus korda kõrgem. Põhjused on pika aja jooksul välja kujunenud statistilised erinevused rahvastikurühmade tervishoiustatistikas. Ameerika mustanahalised kannatavad keskmiselt rohkem kõrge vererõhu, diabeedi ning kopsuhaiguste käes. Oma osa on ka sotsiaalhoolekande puudujääkidel peamiselt mustanahaliste linnaosades. Sealsed haiglad suletakse suurema tõenäosusega, kui haiglad valgete linnaosades, muutes ligipääsu tervishoiule ebavõrdseks.

Mustanahaliste ameeriklaste rohkemaid koroonajuhtumeid saab põhjendada sotsiaalmajandusliku olukorraga, nimelt on nende seas proportsionaalselt rohkem eesliinitöötajaid: teenindav personal toidu- ja majutusasutustes, sohvrid, taksojuhid jne. Sellistel ametipostidel on lähikontakt teiste inimestega paratamatu, kuid paljud neist ametitest kuuluvad siiski hädavajalike teenuste alla, muutes sotsiaalse distantseerumise meetmete järgimise keeruliseks või võimatuks. Mustanahalistel ameeriklastel on tõenäolisemalt sissetulekuga seotud majutusprobleemid, esineb rohkem mitmete inimestega koos väiksema pinna peal elamist. Sellised olud soodustavad terviseprobleeme ka ilma viiruseta, ent kindlasti on sel puhul nakatumisoht suurem.

Võrdluses Ameerika ning arenguriikide mustanahalistega mõjutavad suremuse statistikat tõenäoliselt ka suured erisused keskmises kehamassiindeksis – USAs on see tunduvalt kõrgemal, kui Aafrika riikides. Ülekaalulistel võivad tõenäolisemalt esineda koroonaviiruse kulgu raskendavad terviseprobleemid.

Geneetiline ja vanuseline komponent

Kuigi nahavärv üksinda kedagi koroonasurma ei mõista (ega sellest päästa) on mõningane geneetiline seos siiski tuvastatud. Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi juht Eero Vasar: «Aafrika päritolu mustanahalistel patsientidel on raskem ja ravile vähemalluv hüpertensioon (kõrgvererõhktõbi – toim) – sageli geneetiliselt määratud eelsoodumuse tõttu soola ja vee peetumisele organismis koos allasurutud reniini aktiivsusega.»

Erinevalt läänemaailmast on arengumaades seni koroonaviiruse levik aga võrdlemisi vaoshoitud. Aafrika mandril on nakatumisi veidi üle 24 tuhande ning surmasid üle 1000. Maailma Terviseorganisatsiooni kõneisiku andmetel võib musta stsenaariumi korral sealnegi levik kolme kuni kuue nädala jooksul miljoniteni tõusta, samas toodi välja, et Ebola leviku puhul musta stsenaariumit kätte ei jõudnudki, kuna inimesed muutsid oma käitumist õigeagselt.

Vasar tõi välja teisegi eelise, mis arengumaade inimesi koroonakriisis aidata võib. Nimelt on lääneriikide sotsiaalhoolekanne ja tervishoid jõudnud tasemele, kus loodusliku valikuga silmitsi seismine on ühiskonnast kadumas. Arengumaades tehakse seda aga kohati puuduliku tervishoiu tõttu sünnist saati. See tähendab, et immuunsüsteemid arenevad erinevates tingimustes ning lääneriikide inimestel on see kokkuvõttes nõrgem. 

Ka keskmisel elueael on oluline mõju koroona-statistikale. Viiruse puhangu faktoreid kaardistavas Brasiilia Pernambuco ülikooli uuringus leiti, et nooremate ühiskondadega riikides on koroonaviirus vähem surmav. Brasiilia keskmine vanus on 34 eluaastat, võrreldes Itaalia ja Hiinaga, kus Covid-19 suuremat hävitustööd korraldas. Itaalias ja Hiinas on rahvastiku keskmine vanus vastvalt 47 ja 38 aastat. Valdav enamus Sahara-aluse Aafrika riikide kuuluvad statistiliselt maailma maade noorimasse veerandisse.

Valdav enamus mustanahaliste suremust soodustavatest teguritest on sellised, mis mõjutavad negatiivselt ka teisi keskmisest kehvemal järjel olevaid ühiskonnagruppe.