:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/25/13025525t1h69fd.png)
Postimehe faktikontroll võtab luubi alla ühiskondlikus arutelus esitatavaid faktiväiteid, mille paikapidavus pole ilmselge. Käimasoleva kriisi ajal peame ka eraldi koroona-faktikontrolli blogi, kus ka lugeja saab vihjeid saata.
FAKTIKONTROLL ⟩ Jaan Ginter: kas valeinfo levitamine on karistatav? (2)
Küsisime kõigepealt seisukoha peaministri büroolt, kes edastas meile riigikantselei õigusosakonna seisukoha: «Karistusseadustiku (KarS § 262 lg 1) ja korrakaitseseaduse (KorS § 55 lg 1 p 2) koosmõjul võib teadliku valeinfo levitamise eest karistada kas rahatrahvi või arestiga. Karistusseadustik keelab rikkuda avalikku korda. Avaliku korra rikkumisena käsitletakse muu hulgas hirmutamist ja ähvardamist, mida teadlik valeinfo levitamine kahtlemata on.»
Selline tõlgendus tekitas meis küsimusi, eriti riigikantselei poolt kasutatud sõna «kahtlemata». Et tõlgendus paistab kaudne ning et valeinfo leivitamise karistatavus pole seaduses sõnaselgelt keelatud, küsisime kommentaari Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessorilt Jaan Ginterilt:
«Praegu karistusseadustikus olev avaliku korra rikkumise paragrahv on mõneti kunagise kriminaalkoodeksi huligaansuse paragrahvi järeltulija. Seetõttu võib veebis valeinfo levitamise selle paragrahvi alla panemine tõesti üpris imelik tunduda. Kuid siin tuleb tunnistada, et kohtud on pärast korrakaitseseaduse vastuvõtmist avalikku korda väga laialt tõlgendama hakanud. Ning sellega on ka riigikohus seni rahul olnud. Näiteks oli riigikohus nõus, et avaliku korra rikkumise eest saab karistada inimest, kelle avaliku korra rikkumine seisnes süüdistuse kohaselt häirival hulgal telefonikõnede tegemises Tallinna Tehnikaülikooli erinevatele telefonidele.
Mulle endale selline karistusseaduse paragrahvide järgi karistatavaks tunnistatavate tegude piiride laiaks venitamine tegelikult ei meeldi. Selline teguviis kipub minema vastuollu ühe karistusõiguse põhilisema printsiibiga, mille kohaselt me soovime, et rikkuja saaks üleastumise toimepanemisel olla teadlik, et selline käitumine on karistatav. Sellega külgneb ka teine probleem. Üha enam käitumisi avaliku korra rikkumisena karistatavaks tunnistamisel muutub see paragrahv hägusaks, pakub võimalust karistada praktiliselt määratlemata ringi üleastumisi. Muide karistusõiguse reformidega oleme seni ikka ja jälle mõne sellise puudusega paragrahvi tühistanud.
Mis puutub sellesse, et hägusate piiridega paragrahvid võivad olla totalitaarsetele režiimidele mugavad vahendid teisitimõtlejate tasalülitamiseks, siis ajalugu on näidanud, et see on nii olnud. Nõukogude võim oskas kunagist huligaansuse paragrahvi tõesti kasutada ka just sellisel eesmärgil. Kuid see ei tähenda õnneks seda, et iga riik, mille karistatavate tegude loetelus on kirjas mõni hägusate piiridega üleastumise kirjeldus, oleks kohe totalitaarsusele kalduv. Ma usun, et kellelgi ei ole tõrget nõustumaks väitega, et Eestis ei ole eriolukorda ära kasutatud opositsioonitegelaste tagakiusamiseks hägusate paragrahvidega.
Konkreetselt hirmutava valeinfo levitamise puhul arvan, et riigikohus tõenäoliselt ka sellel juhul ei paneks kätt ette ning peaks lubatavaks selle karistatavust avaliku korra rikkumisena. Sellisel juhul oleks ma riigikohtuga ühel nõul. Hirmutava valeinfo levitamine peab olema mingil viisil karistatav. Ning muidugi oleks väga hea, kui see saaks saavutatud konkreetse ja selge teo karistusseadustikus karistatavaks tunnistamisega. Kuid seni, kuni riigikogul ei saa olla mahti, et seda puudust kõrvaldada, on parem leppida avaliku korra rikkumise paragrahvi mõnetise väljavenitatusega ning jätta karistusseadustiku ebatäiuslikkused rahulikumal ajal kõrvaldamiseks.»
Tulenevalt eelnevast võtame arvesse meie kahtluse ja Jaan Ginteri möönduse ning tunnistame peaministri väite õigeks.
Postimehe faktikontrolli projekti toetab Journalism Development Network'i juhitud Organized Crime and Corruption Reporting Project.